See maal ei näita metsa väljastpoolt, vaid laseb vaatajal korraks selle sisse kaduda.

Puud seisavad nagu vaiksed tunnistajad, kelle vahelt valgus langeb mitte kiirtena, vaid mälestustena.

Siin ei juhtu midagi suurt — ja just seetõttu hakkab kõik vaikselt liikuma.

See teos räägib hetkest, mil mets ei ole enam koht, kuhu inimene läheb, vaid ruum, mis hakkab temas endas hingama.