Selles teoses ei ole loodus enam haavatu ega tunnistaja, vaid jõud, mis tungib läbi inimese loodud süsteemide ja hakkab neid vaikselt ümber kirjutama.

Puu ei seisa pildi keskel dekoratsioonina, vaid teljena: tema ümber kogunevad märgid, linnalikud struktuurid, olendid ja killustunud vormid nagu elu erinevad kihid.

Ülemine õitsev osa on korraga ilu, üleküllus ja vabanemine — hetk, kus kaos ei hävita, vaid hakkab kandma vilja.

Allpool olev maailm on endiselt katkendlik, mehhaaniline ja inimese käe jälgedega, kuid puu seob selle kõik üheks hingavaks organismiks.

Selle maali jõud on selles, et ta ei räägi looduse kadumisest, vaid tema tagasitulekust: vaikselt, värviliselt ja vältimatult.