Linnaplaneerimisinsener
Kobras ei ole siin lihtsalt loom — ta on arhitekt, insener ja väga tõsine härra, kes on ilmselgelt näinud liiga palju inimeste planeeringuid.
Ta seisab ülikonnas nagu keegi, kes ütleb vaikselt: “Las ma näitan teile, kuidas oleks pidanud juba algusest peale ehitama.”
Vesi ei ole tema jaoks probleem, vaid koostööpartner; loodus ei ole takistus, vaid ehitusmaterjal, mille kasutusjuhendi inimesed lihtsalt ära kaotasid.
Selles töös on huumorit, aga ka väga selge mõte: võib-olla ei päästa tulevikku mitte järjekordne nõupidamine, vaid keegi, kellel on instinkt, hammas ja päriselt toimiv plaan.
See maal räägib maailmast pärast inimlikku ülbust — hetkest, kus kobras võtab rulli lahti, vaatab meile otsa ja ütleb: “Olgu, poisid, nüüd teeme selle linna lõpuks normaalselt.”
Seotud tööd
See töö on paraku juba müüdud
Äkki huvitavad sind teised sarnased teosed?




