Peegelduste tee
See maal ei kujuta lihtsalt teed — see on hetk, kus inimene avastab, et tema tee ei lähe enam mööda maad, vaid läbi taeva, vee ja iseenda peegelduse.
Rohelised kaared mõjuvad nagu sisemised sillad: kord tõstavad nad inimese üles, kord viivad tagasi samasse punkti, et kontrollida, kas ta on vahepeal midagi õppinud.
Siin ei ole sirget maanteed ega mugavat GPS-i; on ainult pilved, peegeldused ja rada, mis käitub nagu elu ise — ilus, ebaloogiline ja veidi liiga enesekindel.
Selle töö jõud on selles, et ta ei küsi, kui kiiresti sa liigud, vaid palju täpsemalt: kas sa üldse tunned ära, millisel hetkel tee muutub peegliks ja hakkab sulle sind ennast näitama?
Seotud tööd
See töö on paraku juba müüdud
Äkki huvitavad sind teised sarnased teosed?




