See teos mängib eneseteadliku karakteriga, kes on korraga sportlane, diiva, aktivist ja omaenda mütoloogia peategelane.

Ahv ei ole siin kellegi kaaslane ega kõrvaltegelane — ta seisab keset pilti täieliku enesekindlusega, reket käes ja maailm tema väljakul.

“4. laine feminist, kes ei vaja mehi” nihutab töö karakterimaalist ühiskondlikuks kommentaariks: iseseisvusest, rollidest, poosist ja sellest, kuidas identiteedist võib saada nii kaitse, lava kui relv.

See maal seisab vaataja ees nagu päikesekollane manifest: magus, happeline ja täiesti veendunud, et kui mäng algab, siis reeglid kirjutab tema.