Selles teoses ei ole loodus enam taust, vaid keskne jõud, mille ümber kõik muu hakkab uuesti organiseeruma.

Puu, figuurid, loomad ja arhitektuursed vormid ei seisa eraldi, vaid kasvavad üksteisest läbi, moodustades ühe elava süsteemi.

Inimene ei valitse siin maastikku, vaid kuulub sellesse — keha, mälu ja keskkond on sama organismi erinevad kihid.

Sinine avarus ja rohelise vormi laienemine annavad tööle tunde maailmast, kus kord ei sünni kontrollist, vaid ühendusest.

See maal räägib elu visadusest: sellest, kuidas loodus leiab tee ka siis, kui inimene on juba ammu arvanud, et tema juhib.