See teos kujutab hetke, kus inimese sisemaailm on veel liikumises, kuid vana süsteem ei hoia seda enam koos.

Mõtted, märgid, instinktid, hirmud ja vanad unistused liiguvad korraga eri suundades, otsides uut keskpunkti.

Siin ei ole enam üks küsimus, vaid terve väli küsimusi, mis on muutunud liiga elavaks, et neid tagasi vaikusesse suruda.

Inimene ei otsi siin lihtsalt teed — ta püüab aru saada, milline jõud temas tegelikult suunda annab.

Selle töö jõud on hetkes enne uut korda: seal, kus segadus ei ole enam lagunemine, vaid märk sellest, et midagi suuremat hakkab ümber sündima.