See teos avaneb nagu laulupidu, kus üksik hääl ei kao massi sisse, vaid muutub suurema hingamise osaks.

Värvilaigud seisavad lõuendil nagu inimesed, hääled ja mälestused — igaüks eraldi, aga kõik koos ühes rütmis.

Roheline, kuldne, roosa ja valge ei kirjelda siin lihtsalt loodust, vaid loovad tunde kollektiivsest energiast, mis tõuseb maa seest ja liigub läbi inimeste ülespoole.

Maalis ei ole üht keskset solisti; kogu pind laulab korraga, nagu hetk, mil rahvas ei räägi enam sõnadega, vaid ühise kohaloluga.

See töö räägib sellest haruldasest seisundist, kus inimene ei seisa enam üksi — ta on osa laulust, osast maast, osast millestki palju suuremast kui tema ise.