See teos ei küsi enam lihtsalt “kus ma olen?”, vaid palju ohtlikumalt: “kes ma olen, kui kõik maskid eest ära võtta?”

Keskel olev inimene seisab maskide, rollide ja laenatud identiteetide ees nagu sisemises garderoobis, kus iga nägu lubab päästmist, tähendust või uut algust.

Maalis on koos religioonid, mütoloogiad, spirituaalsed sümbolid ja grotesksed jumalakujud — justkui inimene oleks palunud vastust korraga kõigilt jumalatelt, aga saanud vastu ainult müra.

Kui puudub üks vertikaal, üks sisemine kese ja üks tõeline ideaal, hakkab inimene end kokku panema võõrastest ootustest, moodsatest võitlustest, poosidest ja ajutistest tõdedest.

Selle töö jõud seisneb selles, et ta näitab inimest hetkel, kus ta ei ole enam päris inimene ega veel uus inimene — ta on maskide vaheline olend, kes küsib vaikides: “Milline nägu jääb alles, kui publik lahkub?”