Tegemist ei ole niivõrd tennisemaaliga, kuivõrd sisemise olukorra portreega.
Pilv silmade ees muudab välise mängu allegooriaks:

otsused viibivad,

siht on ajutiselt hägustunud,

kuid hoiak püsib ja mäng jätkub. 

Teos räägib hetkest, mil inimene ei katkesta mängu ka siis, kui maailm tema ees korraks loetamatuks muutub.