Kaks puud seisavad mere ääres nagu kaks mõtet, mis ei pea enam teineteisele midagi tõestama.

Nende vahel on vaikus, aga mitte tühjus — pigem ruum, kus aeg saab korraks aeglasemalt hingata.

Meri ja taevas ei ole siin taust, vaid pehme mõõde, mis hoiab neid kahte kuju koos, ilma et nad peaksid teineteisele lähemale astuma.

See on maal kohalolust, haprusest ja püsimisest; sellest, kuidas mõnikord piisab lihtsalt seismisest, et olla elus.

Teos räägib vaiksest truudusest — sellest, kuidas kaks olendit võivad jagada sama horisonti, jäädes ometi kumbki iseendaks.