See maal on väga tabav ja lihtsasti mõistetav teos inimese kolmest “mina”-kihist.

Esimene mina on see, keda me tavaliselt iseendaks peame. See on inimene oma keha, näo, nime, rollide, maskide, mälestuste, hirmude, unistuste ja tulevikulootustega. See mina liigub alati ajas ja ruumis: tal on minevik, olevik ja tulevik, ta liigub päris maailmas, kohtab teisi inimesi, asju, linnu, sümboleid ja kiusatusi. Martin Saare loomingus on selles päris maailmas alati näha ka religiooni ja materialismi kokkupõrget: ühelt poolt inimese igatsus tähenduse, usu ja millegi kõrgema järele, teiselt poolt keha, raha, edu, tarbimise ja “American Dream’i” surve. Maalil on hästi näha selle esimese mina kujundit kesksetes nägudes, mis on korraga sama inimene ja erinevad inimesed — nagu inimene oleks korraga see, kes ta oli, kes ta praegu on ja kelleks ta veel võib saada.

Teine mina on see, kes suudab seda esimest mina kõrvalt vaadata. See ei ole enam lihtsalt “mina, kes kõnnib maailmas ringi”, vaid “mina, kes mõtleb iseenda peale”. Lihtsalt öeldes: esimene mina on tegelane loos, teine mina on see, kes saab aru, et ta vaatab seda tegelast.

Kolmas mina on sügavam. See on teadvuse ruum ise — see nähtamatu koht, kus toimub kogu vaatamine, mäletamine, mõtlemine ja enese äratundmine. See on lugu kui selline. See ei ole üks konkreetne nägu maalil. Pigem on see kogu maali ja vaatajat ühendav väli. See on põhjus, miks vaataja ei vaata maali lihtsalt väljastpoolt, vaid tunneb paratamatult: “You are here” — sina oled siin. Sina oled osa sellest ruumist.

Kõige lihtsamalt öeldes: inimene ei ole ainult keha maailmas. Inimene on ka olend, kes saab iseendast teadlikuks. Ja kui inimene saab iseendast teadlikuks, siis jõuab ta paratamatult olulisema küsimuseni: kes on see, kes ütleb “mina”?